Praeguse kriisi puhul on kõige rabavam, et kui 2007 aasta Eesti Inimarengu Aruanne andis küll positiivse hinnangu majanduskasvule, kuid heitis Eestile ette liiga nõrku sotsiaalseid garantiisid (vt joonist 1), siis nüüd peame tõdema, et isegi majanduses pole asjad korras. Majanduslangus käesoleval aastal tõotab tulla viimase 15 aasta sügavaim, viimati nägime sellist langust taasiseseseisvumise alguses, majanduse järsu transformatsiooni tingimustes, aastatel 1992–1994 (vt joonis 2). Tasub rõhutada ka, et Ida-Euroopa maadest suurimad kukkujad on praegu Baltimaad, kes 1991 järgselt valisid ka kõige liberaalsema majanduspoliitika selles regioonis.
Joonis 1. Võetud: Eesti Inimarengu Aruanne 2008, http://www.kogu.ee/public/EIA08_est.pdf
Joonis 2. SKP kasv valitud Ida-Euroopa maades. 2009. aasta II kvartali majanduslangus oli 16,6%, Eesti Panga prognoos 2009. aasta majanduslanguseks on 12,3%. Joonis pärineb prof. Raul Eametsa loengukonspektist.
Seega küsimus pole mitte ühes-kahes meetmes, vaid kogu senises poliitikas. Ja ma ei mõtle siinkohal inimesi, kes on poliitika juures olnud (mida Lauristin ikka kipub välja tooma), vaid senist maailmavaadet. Kui praegu Eesti jääb majanduslikult Euroopa rikkamatest maha, miks peaks me üritama senist poliitikat (ehk majanduse liberaliseerimist) veelgi radikaalsemalt ellu viia? Senine poliitika sobis kiireks majanduskasvuks (seda paljuski sotsiaalse heaolu arvel), kuid on nüüd viinud kiire majanduslanguseni.
Mõtlemine riiki peab muutuma. See tähendab üksteise tajumist ühe ja sama riigi kodanikena. Ning ühtlasi tähendab ka paremal järjel olevate inimeste tuge kehvemal järjel olevatele. Mille võib siis realiseerida ka toetusesse astmelisse tulumaksu (ei võrdu Keskerakond). Nagu Lauristin selle ka välja pakkus.
Õppigem nüüd siis riikidelt, kes on majanduslangusega edukamalt toime tulnud. Võtmeks pole mitte võimalikult vaba turumajandus, vaid oskuslik riigi sekkumine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar