Jäin mõtlema, et me oskame elada linnas sees, aga vaadata oskame linna vaid kõrvalt. Me oskame linna uurida, vaatame kaarti, loendame maju, vaatame inimesi liikumas, nende (jah, just "nende") huvitavaid tegemisi. Aga kas me oskame linna uurida seest? Me oleme ka ju linn. Ja ma ei taha rääkida osalusvaatlusest, mis tähendab ikkagi seesolemise väliseks muutumist, selle meetodiga hõlmamist. Linna peaks saama uurida samal ajal kui seal elatakse...

Loen Lefebvre edasi...

Sissejuhatus teaduslikesse uurimismeetoditesse: intervjuud

Niisiis tekkis mul võimalus ja kohustus anda nõu ühe uurimuse läbiviimiseks. Tegelikult see isegi ei soovinud niiväga uurimus olla, kuivõrd kajastada inimeste elu nii nagu see võiks tegelikult toimuda, aga sellegipoolest võib seda - vähemalt minu arvates - nimetada uurimuseks. Kuna teadmised on avalik omand, siis annaksin oma kommentaarid hoopis siin blogis.

Sissejuhatus

Kui esimese hooga hakata linna uurima, siis tahaks vist pigem linna materiaalset vormi uurida. Mis majad on, kui palju on, kus paiknevad. Edasi vaataks nt rahvaarvu, uuriks linnas olevat elanike paiknemist vastavalt sissetulekule, haridusele. Võrdleks seda erinevate ajajärkude vahel. Loendaks autosid ja jalakäijaid, jälgiks nende liikumismustreid. Vaataks linnade kasvu... Mingi hetk tekib igatahes isu teada saada, mida need linna põhilised "elemendid" - inimesed, ise oma elust arvavad. Laias laastus on selleks kaks võimalust:

• Küsitlused
• Intervjuud

(Lisaks on veel nt mentaalsete kaartide tegemine - lasta inimestel oma ettekujutus kohtade paiknemisest linnas paberile joonistada, või muud samalaadsed meetodid, aga jätame need siinkohal välja)

Intervjuud ja küsitlused

Peamine erinevus küsitluse ja intervjuu vahel on läbiviimise vorm. Küsitluse puhul on küsimused enne valmis tehtud, need on kõigile uuritavatele inimestele samad (enamasti ka samas järjekorras) ning tavaliselt sisaldavad suletud küsimusi (ehk valikvastuseid). Küsitlus viiakse läbi hoolikalt välja töötatud valimi alusel ja üldjuhul püütakse märgatavalt suuremaid valimeid kui intervjuude puhul. Andmeid analüüsitakse tavaliselt statistiliselt. Iseenesest sisaldavad ka küsitlused sageli avatud küsimusi, kus inimene saab vastata oma sõnadega. Siiski on need vaid vähesed küsimused, peamine eesmärk küsitlusel on siiski saada vastus võimalikult paljudelt inimestelt ja nii, et saadud vastused oleksid omavahel kergesti võrreldavad.

Intervjuude puhul on eesmärgiks saada aga teada inimeste sügavamaid kogemusi, tundeid, mõtteid, põhjendusi jms. Intervjuudel pole suure arvu püüdmine omaette eesmärk (ka paar vastust võib juba ok olla, tavaliselt on siiski sobiv ca 15-30). Mida rohkem seda uhkem, ent selle vormi puhul on suure valimi püüdmine väga aja- ja/või rahamahukas (ühe intervjuu kestus ulatub sageli umbes 1 tunni peale, vahel ka 2 ja rohkem. Siiski võib ka lühemate intervjuudega piirduda). Vahel öeldakse ka, et uute intervjueeritavate otsimise võib lõpetada, kui vastused hakkavad korduma. Siis on teemale piisav ring peale tehtud. Intevjuud ongi sobilikud pigem uue informatsiooni leidmiseks, küsitlused pigem juba olemasoleva arvamuse (nimetagem seda hüpoteesiks) testimiseks. Nii et kui oma uuritavast teemast eriti midagi ei tea, siis igal juhul tasub eelistada intervjuud küsitlusele.

Intervjuud

Ent intervjuusid on olemas väga erinevat liiki. Olemas on individuaalsed intevjuud (intervjueerija ja intervjueeritav vestlevad omavahel) aga ka grupiintervjuud (nim. fookusgruppideks - intervjueerija ja mitu intervjueeritavat, tavaliselt erinevates sessioonides erinevad sotsiaalsed grupid, nt lastega vanemad, 35- 50 kõrgharidusega mehed, vms). Siin käsitlen põhjalikumalt individuaalseid intervjuusid.

Intervjuud saab jagada vastavalt struktureerituse astmele - alates struktureeritud intervjuust, kus kõik küsimused on enne valmis tehtud ja need küsitakse kindlas järjekorras (olgugi, et vastaja saab vastata oma sõnadega) kuni vabavestlusliku intervjuuni välja:

• struktureeritud intervjuu
• poolstruktureeritud intervjuu
• süvaintervjuu

Kes neist rohkem tahab teada, selles soovitan vaadata all toodud kirjandust, siin aga räägiksin lähemalt poolstruktureeritud intervjuust.

Poolstruktureeritud intervjuu on ühelt poolt vaba, s.t. vabalt saab küsida mistahes küsimused intervjuu käigus pähe tulevad, aga samas on olemas raam kindlatest teemadest, mis intervjuus tuleks läbida, soovitavalt ka mõned küsimused, mis on kõigile intervjueeritutele samad ja mis on paberile ette kirjutatud. Kusjuures, soovitav on paljud küsimused ka täpse sõnastusega endale ette valmis kirjutada. Korralik sõnastus on konkreetses intervjuusituatsioonis väga oluline, intervjuu käigus korralike küsimuste formuleerimine nõuab kogemust.

Teemad on need, mille kohta uurimust planeerides on soovitud vastust saada (vt toodud näiteid) Teemade sees on konkreetsed küsimused, mis kas täpselt valmis mõeldud sõnastusega küsitakse (või siis veidi improviseeritakse). See on see jäik osa selle meetodi juures. Lisaks on aga intervjueerijal võimalik küsida nö abistavaid küsimusi, kui mõne teema kohta soovitakse rohkem teada või midagi täpsustada vms (ingl k. nimetakse neid "probe"). Nt lihtsalt küsimused "miks?", "kuidas te sellele mõttele tulite?", "selgitage palun lähemalt?", "kuidas?" jne.

Vormilistest aspektidest, minu jaoks on osutunud mugavaks panna küsimused paberil vasakule poole ja jätta paremale märksõnade jaoks ruumi (täisvastuseid pole vaja kirjutada, kui vestlus on lindistatud). Märksõnad aitavad vestluse käigus järge hoida. Nendele tuginedes saab lisaküsimusi küsida, samuti võib vajalik olla intervjueeritava jutu puhul mõnda detaili meenutada (nt kui mulle räägiti autode parandamisest, sain küsida spetsiifilisemalt, et kuidas parandasite oma teist autot või kuidas parandasite Škodat).


Näide 1. Minu magistritöös kasutatud intervjuuleht. Intervjuud garaažide kasutajatega. Eesmärgiks oli teada saada, kas garaažide kasutamise praktikad olid ühiskonna transformatsiooniga muutunud. Teemad: (1) auto hankimine ja kasutamine nõuk ajal võrrelduna tänapäevaga (2) Garaaži ehitamine (2) Garaaži kasutamine nõuk ajal võrrelduna tänapäevaga. Intervjuu algas nõukogude ajaga, siis liikusin tänapäeva ning lõpetasin intervjuu mõningate põhiandmete küsimusega: vanus, ametikoht.


Näide 2. Uurimus Groningenis, Hollandis. Eesmärgiks teada saada, miks on loovtööstuses olevad ettevõtjad valinud elamis- ja äritegemiskohaks Groningeni (mis on nö Hollandi perifeeria keskus). Teemad: (1) Ettevõtja - kust pärit ja miks hakkas ettevõtjaks? (2) Ettevõte - kui suur ja mida teeb? (3) Miks ettevõtja valis Groningeni ja selle kultuuritehase oma ettevõtte asukohaks? Intervjuusid alustasin ettevõttest, misjärel liikusin ettevõtja enda juurde ning lõpetasin pikemate kirjeldavate küsimustega põhjuste kohta, miks ta valis Groningeni. Siin küsisin sageli ka mitmeid lisaküsimusi.

Valim

Valimit tehes peab kõigepealt selgeks tegema, mis on see üldkogum, keda uurida tahetakse? Kogu Eesti rahvas? Kõik Tallinna elanikud? Kõik Tallinna ühe vanemaga perekonnad? Kõik Eesti üliõpilased? Vms. Selle alusel tuleb ka edasi mõelda, kuidas intervjueeritavad leida. Kuigi see ei ole nii oluline kui küsitluste puhul, tasub siiski jälgida, et kõik intervjueeritud ei oleks ühest spetsiifilisest inimrühmast. Kui eesmärgiks on uurida nt üht linnapiirkonda, siis ei tohiks inimesed olla leitud vaid ühest väikesed alapiirkonnast, samuti peaks valim esindama enam-vähem seda mustrit, kes seal piirkonnas elavad. S.t. nii nooremaid, kui vanemaid, nii mehi kui naisi, nii rikkamaid kui vaesemaid. Aga see sõltub kõik juba sellest konkreetsest piirkonnast, täpseid juhtnööre siin anda ei saa ja uurija peab ise olema tähelepanelik. Soovitavalt ei tohiks intervjueerituteks sattuda ka vaid jutukamad inimesed, kuigi see on lihtne nii juhtuma.

Kommentaare lõpetuseks

Kuna nõustatav projekt on pigem kunstilise kallakuga, siis kommenteerin paari sõnaga teadusliku intervjuu erinevust ajalehe/ajakirja intervjuust ja tavavestlusest tuttavate vahel.

Tavaliselt ei olegi intervjuuritavad teadusliku intervjuuga kokku puutunud, ka sellest isegi mitte kuulnud. Seega käitutakse nt nagu ajakirjanduslikus intervjuus, eksponeeritakse oma elu (vrdl ka nt tööintervjuu). Või siis kaldudakse tavavestlusesse. Intervjuus säilib kogu aeg siiski põhimõte, et üks on vestlussituatsiooni ellukutsuja soovib teada saada teise kohta, s.t. see ei ole kahe võrdse inimese vestlus. Intervjueerija peab paraku suutma olla juhtivas rollis. See ongi keeruline situatsioon: intervjueerija peab enamuse ajast kuulama, ent samas ka säilitama vestluses juhtiva rolli.

Teaduslikus intervjuus ei huvitu intervjueeritav tegelikult mitte niivõrd sellest ühest inimesest, kuivõrd uurimisküsimusest. Uurija otsib vastust mingile laiemale küsimusele. Siiski tuleb sellesse avaldusse suhtuda mõningase ettevaatusega. Uurija ei tohiks ka lihtsalt oma uuritavate ekspluateerija olla. Alati tuleb ka mõelda, et mida nemad sellest uuringust saavad? Ilus on ka uuringus osalenutele oma uuringutulemused (kursusetöö, magistritöö, raamat, vms) saata. Alati pole see aga võimalik, aga igal juhul kui seda palutakse või kui jäi selline kokkulepe, siis tuleks seda teha.

Head intervjueerimist!

Järgnevalt olen toonud ka väikese loetelu kirjandusest, millega tasuks enne intervjuude läbiviimist tutvuda.

Soovituslik kirjandus

(Tekstide soovituslik lugemisjärjekord sulgudes)

Sotsioloogilised:

• (sirvi) Laherand, M.-L. (2008) Kvalitatiivne uurimisviis. - konspekt erinevatest allikatest, peam. ingl keelse kirjanduse põhjal. Kuigi oma ideid ei sisalda, on tegemist siiski väga asjaliku konspektiga ja hea sissejuhatusega teemasse.
• (1) Bryman, A. (2004) Social Research Methods. Ptk 15, lk 318 - 344. - Soovitan sellest alustada, väga hea sissejuhatus teemassa ja praktilised nõuanded.
• (4) Flick, U. (2006) An Introduction to Qualitative Research. Third Edition (London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage). - Väga põhjalik ja hea. Edasijõudnutele. Ptk 13, lk 149 - 171 on intervjuude läbiviimisest. Lisaks kokkuvõttev peatükk lk 204 - 214 + tabel erinevate intervjueerimistehnikate võrdlusest lk 206-7.

Antropoloogilised:

• (5) Bernard, H. Russel (ed) (1998) "Handbook of Methods in Cultural Antrhopology", ptk 10, lk 333-365. - Põhjalik, aga veidi keeruline.
• (2) Schensul, S.L., Schensul, J.J., LeCompte, M. (1999) "Ethnographers Toolkit 2: Essential Ethnographip Methods: Observations, Interviews and Questionnaires" ptk 6 ja 7, lk 121-165. - Kerge aga samas võib väheks jääda.
• (3) LeCompte, M., Schensul, J.J. (1999) "Ethnographers Toolkit 1: Designing an Ethnographic Research", lk 61 - 127. - õpetab uurimuse ülesehitamist. Kasulik tutvuda enne intervjuudel baseeruva uurimuse planeerimist.

Majanduspoliitika: Marju Lauristini EPL-i artikli ainetel

See pole küll otseselt linnateema, kuid kaudselt avaldab see ka linnadele mõju. EPL-s ilmus Marju Lauristini arvamustekst, mis on juba üle kolmesaja kommentaari kogunud. Täpsemalt tahan sealt rõhutada üht mõtet: "Valitsus ponnistab kraapida eelarve tasakaalustamiseks lisaraha ühiskonna kõige nõrgemate taskust, kavatsedes vähendada Eesti niigi Euroopa väiksemaid sotsiaalkulutusi. Kas poleks praeguses olukorras õigem samm solidaarsuse suunas, kui need, kes on keskmisest tunduvalt jõukamad, annaksid senisest suurema panuse ühiste murede lahendamiseks?"

Praeguse kriisi puhul on kõige rabavam, et kui 2007 aasta Eesti Inimarengu Aruanne andis küll positiivse hinnangu majanduskasvule, kuid heitis Eestile ette liiga nõrku sotsiaalseid garantiisid (vt joonist 1), siis nüüd peame tõdema, et isegi majanduses pole asjad korras. Majanduslangus käesoleval aastal tõotab tulla viimase 15 aasta sügavaim, viimati nägime sellist langust taasiseseseisvumise alguses, majanduse järsu transformatsiooni tingimustes, aastatel 1992–1994 (vt joonis 2). Tasub rõhutada ka, et Ida-Euroopa maadest suurimad kukkujad on praegu Baltimaad, kes 1991 järgselt valisid ka kõige liberaalsema majanduspoliitika selles regioonis.

Joonis 1. Võetud: Eesti Inimarengu Aruanne 2008, http://www.kogu.ee/public/EIA08_est.pdf

Joonis 2. SKP kasv valitud Ida-Euroopa maades. 2009. aasta II kvartali majanduslangus oli 16,6%, Eesti Panga prognoos 2009. aasta majanduslanguseks on 12,3%. Joonis pärineb prof. Raul Eametsa loengukonspektist.

Seega küsimus pole mitte ühes-kahes meetmes, vaid kogu senises poliitikas. Ja ma ei mõtle siinkohal inimesi, kes on poliitika juures olnud (mida Lauristin ikka kipub välja tooma), vaid senist maailmavaadet. Kui praegu Eesti jääb majanduslikult Euroopa rikkamatest maha, miks peaks me üritama senist poliitikat (ehk majanduse liberaliseerimist) veelgi radikaalsemalt ellu viia? Senine poliitika sobis kiireks majanduskasvuks (seda paljuski sotsiaalse heaolu arvel), kuid on nüüd viinud kiire majanduslanguseni.

Mõtlemine riiki peab muutuma. See tähendab üksteise tajumist ühe ja sama riigi kodanikena. Ning ühtlasi tähendab ka paremal järjel olevate inimeste tuge kehvemal järjel olevatele. Mille võib siis realiseerida ka toetusesse astmelisse tulumaksu (ei võrdu Keskerakond). Nagu Lauristin selle ka välja pakkus.

Õppigem nüüd siis riikidelt, kes on majanduslangusega edukamalt toime tulnud. Võtmeks pole mitte võimalikult vaba turumajandus, vaid oskuslik riigi sekkumine.

Head edasi mõtlemist!

Linnalabori blogi esimene sissekanne

Linnalabori blog on loodud eesmärgiga kajastada linnalaborantide peades keerlevaid linnateemalisi mõtteid. Seda ilma liigse vormimise ja viimistlemiseta. Elades linnas, nähes linna, lugedes linnast, rääkides ja kuulates linnadest tekib ikka mõtteid, mida tahaks talletada ja ka teistele jagada. Seega, siit võib leida:

• Loetud artiklite ja raamatute lühikokkuvõtteid
• Mõtteid päevakajalistel linnateemadel
• Tähelepanekuid linna(de)st
• Lühikesi ülevaateid netist leitud linnateemalistest lehekülgedest, videodest ja kes teab veel millest
• Ülevaateid toimunud üritustest
• Jms...

Vot nii.

Head lugemist.